Initiativies and partisipation

It is the best text I have read iver a long time about participation in society.

Mikko Lagerspetz, olete Eestis elanud juba alates 1989. aastast. Kuidas on kodanikuühiskond selle ajaga – meenutagem seda suurt rahvaliikumiste plahvatust, fosforiidisõda, laulvat revolutsiooni – arenenud?

Juba 1990-ndate alguses hakkasid inimesed väsima. Mulle tundus, et see algas juba aastatel 1990, 1991, siis hakkas paistma, et suuri otsuseid ei saa enam puhtalt Eestis teha, et situatsiooni lahenemine sõltub ka sellest, mis toimub väljaspool.

Kas see võis olla seotud ka majanduslike muutustega, individualiseerumisega? Tekkis ebakindlus, igaüks pidi hakkama ise vaatama, kuidas hakkama saab...

Jah, üldisemate või üldkasulike asjade heaks töötamine nõuab ressurssi ja aega. Kui inimene kulutab oma jõudu ja aega mingile üldisemale teemale, siis see võib anda talle nii-öelda dividende, aga alles pikema aja järel. Kui inimesed tulevad kokku mingi teema nimel, mis võib tulemusi anda alles viie aasta pärast, siis juhul kui nad tunnevad ebakindlust, mõtlevad nad rohkem, kas see asi ikka tasub ära. Näiteks enne kui ma hakkan panustama sellesse, et minu kodu lähedal oleks laste mänguväljak, kaalun ma, kas ma mõne aasta pärast elan ja töötan veel siinkandis – kas töö selle nimel tasub ära.

Kodanikualgatus nõuab ühiskonnas teatavat stabiilsust, et inimeste seas tekiks valmisolek end millegagi pikemaks ajaks siduda. Muidugi on suur osa kodanikualgatust puhtalt aateline – inimesed ei arvesta, et peavad tingimata kasu saama –, aga ka aadete nimel ühinemine tähendab enda sidumist pikemaks ajaks. Ja inimesel, kelle tulevik on ebaselge, on raskem end kindla grupiga siduda või pühenduda.

Kui te ütlete, et 1990-ndate alguses oli pigem tagasiminek, siis milline on olukord nüüd?

Üks kategooria on nii-öelda rohujuuretasandi ühendused: inimesed rahastavad neid oma taskust, panevad neisse oma aega või energiat. Need võivad olla loodud näiteks kohaliku elu edendamiseks: laulukoorid ning seda tüüpi ühenduste suurim ressurss on inimesed.

Teise kategooriasse kuuluvad nii-öelda professionaalsed ühendused, mis võivad olla liikmeskonna poolest suhteliselt väikesed. Nende peamiseks ressursiks ei ole inimesed, selleks võib olla mingi idee või oskused, rahastamist otsitakse mujalt. Ja eesmärgiks on viia professionaalsel tasemel läbi mingeid projekte, mida rahastatakse ministeeriumidest või kohalikest omavalitsustest.

Paljudele mittetulundusühendustele delegeerivad kohalikud omavalitsused avalikke teenuseid. Näeksin siin ka teatud dilemmat: kodanikualgatuste ja altpoolt tulevate tegevuste puhul on tugev side rohujuuretasandiga, seda tüüpi ühendused näevad, mis „seal väljas” toimub. Need ei ole kabinetis välja mõeldud, vaid reageerivad inimeste reaalsetele probleemidele ja vajadustele. Aga kui näha ühenduses lihtsalt organisatsiooni, kes viib ellu teatud projekti, mis on väga kindlalt reeglistatud ja paika pandud, siis sellisel puhul polegi suurt vahet, kas seda teeb mittetulundusühing või ettevõte.

Kas teie toetate avalike teenuste ühendustele üleandmist?

See võib olla hea juhul, kui ühendused suudavad säilitada sidet rohujuuretasandiga. Ideaalis reageerib ühendus keskkonnas toimuvale, mitte aga ei hakka lihtsalt teostama ülaltpoolt ette antud projekti. Muidu ei teki uut kvaliteeti.

Kui te võrdlete kodanikuühiskonna arengut Eestis oma teise kodumaa Soomega, siis mis on suurimad erinevused?

Aga ka Soomes on praegu asjad muutumas: tekib rohkem väikseid ühendusi, mis tegelevad kitsama nišiga. Varem oli levinum, et ühing tegeleb korraga paljude valdkondadega. Nüüd tekib aga mõningane killustumine või pluralism. Põhjamaades tervikuna on tendents, et tekib rohkem organisatsioone vähemate liikmetega.

Soomes kuulub üks inimene keskmiselt 1,6 ühendusse, Rootsis, kus kodanike aktiivsus on suurim, keskmiselt kolme. Isegi kui ühendusse kuuluvad soomlased on tihti ainult passiivsed liikmed, kujutavad nad endast ometi teatud ressurssi, mis annab ühendustele teatud seljataguse, kelle poole saab pöörduda, kui kogutakse näiteks raha või allkirju. Euroopa Liidus keskmiselt kuulub inimene 0,9 ühendusse. Eestis jääb see näitaja EL-i keskmisest allapoole, siin kuulub üks inimene keskmiselt 0,6 ühendusse. Aga Eestis on see võrreldes teiste Ida-Euroopa riikidega suhteliselt kõrgelt arenenud – nagu ikka, Sloveenia on kõige ees, veidi tagapool tuleb Eesti ja siis kõik ülejäänud.

EL-i keskmisega võrreldes vähe kuuluvad inimesed ühendustesse ka Vahemere maades, kus annavad tooni mitteformaalsed institutsioonid, perekond, kirik.

Milline on uue meedia ja interneti mõju kodanikuühiskonnale? Ühekordsete aktsioonide tegemine on ju muutunud lihtsamaks kui kunagi varem…

See soodustab senisest pinnapealsemaid ja mööduvamaid kontakte inimeste vahel.

Et lüüakse kaasa aktsioonides, aga püsivama organisatsiooni moodustumist see iseenesest ei soosi?

Tendents on selline, et inimesed ei seo enam ennast nii pikaks ajaks, terveks eluks. Varem oli inimese identiteet kuidagi selgem ja püsivam, klassi- või traditsioonipõhisem. Rohkem oli mõtteviisi: seon ennast pikalt sellega, millega tegelen – näiteks laulan kooris. Tänapäeval kipuvad inimesed rohkem seltskonda vahetama, tegelevad eri asjadega.

On see hea või halb?

Kui me räägime avatud ühiskonnast, siis võiks ju leida, et see on hea, et inimesed ei ole milleski liiga tugevalt kinni. Ühest küljest on inimesel suurem vabadus, võimalus rohkem otsida ja võib-olla ka leida. Aga teisalt on tal ka püsivamaid, objektiivseid, pikaajalisi huvisid, kuid tänapäeval on raskem inimesi nende nimel siduda, mobiliseerida.


Kodanikuühiskond peaks olema ka partneriks, kes formuleerib huve ja kellega poliitikud peavad ühiskonnas avalikku diskussiooni. Kuidas hindate Eesti dialoogivalmidust ja poliitilist kultuuri?

Eesti poliitikas valitsev teerullitehnika on omaette suur teema. Näiteks kui oli päevakorras vabadussamba teema, siis võtsid sõna kunstnike liit ja arhitektide liit, aga valitsuse vastus oli, et Eesti on demokraatlik riik, meil on valimistega paika pandud riigikogu, kus valitsusel on enamus, ning demokraatia ongi see, et valitsus teeb, nagu tahab, ega pea kedagi teist kuulama. Selline loogika on minu arvates üsna vananenud. Kui inimene annab valimistel oma hääle, siis vaevalt ta teab, et paari aasta pärast hakatakse väljakule mingit klaasasjandust püsti panema, ja ta pole andnud valitsusele mandaati, et pandagu sinna see rist püsti.

Otsustusprotsessid tuleb hoida avatuna. Peab toimuma diskussioon, kus ei saa otsustavaks, kellel on kõige rohkem hääli. Iga tähtsama otsuse eel peab käima avalik arutelu, kus otsustavaks on parimad argumendid. Arvamusküsitluse ja avaliku arvamuse vahele ei saa tõmmata võrdusmärki: tihti arvamusküsitlustele ju diskussiooni ei eelnegi. Tark valitsus oskab kuulata, mida inimesed räägivad.

Millist mõju avaldab kodanikuühiskonnale praegune kriis? Kas see muudab inimesi pigem passiivsemaks või aktiivsemaks? 1930. aastate Austrias uurisid sotsioloogid massilise tööpuuduse mõju Marienthali külas, kus oli suletud asula peamine tööandja, suur tehas. Ja selgus, et ehkki inimestel oli vaba aega palju rohkem kui kunagi varem, muutusid nad passiivsemaks: käisid vähem raamatukogus, ei hoolitsenud enam pargi eest, isegi omavaheline suhtlus jäi hõredamaks.

Osalemine nõuab ressurssi. Töötul ei ole ressurssi. Tal on küll vaba aega, aga töötus viib ühiskonnas ikkagi passiivsuseni. Selles mõttes võib karta, et kriis soodustab passiivsust.

Teisalt, pensionärid, kes samuti ei tööta, on tihti väga aktiivsed. Aga neil on siiski mingi toimetulek tagatud.

Saksa sotsioloog Ulrich Beck ütleb, et täistööhõive ühiskond hakkabki ümber saama, järjest suuremat rolli mängib vabatahtlik ja tasuta töö.

Vabatahtlik töö on ka Eestis praegu tõusulainel.

Aga kui me räägime avatud ühiskonnast, siis see ei ole lihtsalt ühe miljardäri imelik lööklause, loosung. Avatud ühiskonna taga peitub filosoofia, et inimesed on ekslikud. Ja seega peab ühiskond olema pidevalt vastuvõtlik tagasisidele, uutele ideedele, uutele arusaamadele. Mind paneb praeguses Eestis natuke muretsema esile kerkiv arusaam, justkui oleks ainult üks tõde, mida kõik peavad tunnistama. On tekkinud sõna „eestimeelne”, mis tähendab, et eestlane peab lisaks kõigele muule – kodakondsusele, päritolule, kultuurile – ka teatud viisil mõtlema.

When starting to read a new paragraph in a book, there is usually a introduction that leads to "the main grains". In a sense I can feel the introductory part of my EVS in many aspects. Firstly there is of course the work life- I have just been to one kindergarten, Waldorf kindergarten in Tallinn to see how the life is organised in kindergartens. Besides that- books, learning new skills in Estonian handicraft and similar little things.

But on the other hand I have been experiencing cultural differences, the customs of other cultures and of course misunderstandings when being in the Brazilian community in Tallinn. I could talk hours I guess about my drum teacher and what challenge it has been to communicate with him, just wonderful chance to feel something what I will feel in a month.

About the philosophical aspect there is a lot to learn about the differences and communication so I will put here a text of Thomas Kasulise, Japanese philosopher.

Seega, kui kirjutan sõna „color”, tunneb korrektor selle ära kui õige ning ma jätkan kirjutamist ilma katkestuse või muudatuseta. Kui kirjutan aga briti või india väljaande jaoks, tahan, et korrektor märgiks selle kirjutusviisi veaks ning muudaks selle automaatselt „colour’iks”. Nõnda tuleb mul seadistada korrektor vaikimisi sobituma teise sotsiaal/ kultuurilise kontekstiga kui see, mida kasutan päevast päeva Ühendriikides. Nagu „vaikimisi” seadistused arvutiprogrammis, on kultuurilised eeldused tavaliselt nähtamatud ja mõjutavad kõike, mida ma teen, mõtlen ja ütlen. Need küll ei määra seda, mida ma võin mõelda või öelda, kuid: ma võin neid märgata, võin mõtiskleda, kas soovin neid järgida, ning võin neid soovi korral muuta.

Prep

I am going slowly and steadily through different preparations that come to my mind.

Today is the day when I started my German Course. I got this suggestion from the book My Italy. There a linguist who described how she has learned languages. Taking a book, in my case "Der kleine Prinz" and translating it, making notes of the most difficult words and understanding the grammar, is said to help you understand how the language works. '


If I started talking about my preparations that in reality really do not exist because of different temptations, I could also mention the idea of reading all the "Minu sari" books. But ironizing a bit I could saythat eating quite much and very well could be for saying goodbye to good and rich home-made dinners(getting ready for the low-budget time there).

So i will go and proceed with having the rich diet I am on at the moment.
I guess I wrote it to some extent for relieving my voice of guilty conscience which whispers now, but I guess soon screams "Why aren´t you doing- you will fly off in 3 weeks!"